Kaasaegsete jõuülekandesüsteemide peamiseks väljakutseks on vajadus suurendada jõuülekandevõimsust piiratud ülekandekoridori ressursside piires. See nõudlus on ajendanud mitme-ahelanurgaga-terastornide laialdast kasutuselevõttu. Põhimõtteliselt kasutavad need struktuurid ruumilist, mitmetasandilist paigutustehnikat, kasutades ühte tugisüsteemi mitme sõltumatu ahela kandmiseks ja seeläbi edastuskoridori intensiivseks kasutamiseks.
Füüsilise koostise poolest ei ole mitme vooluahela nurga-terastorn monoliitne üksus, vaid liitsüsteem, mis on moodustatud kande-, isolatsiooni ja elektriliste alamsüsteemide integreerimisel. Kande-süsteem koosneb nurk-terasest osadest, mis on poltidega kokku kinnitatud, et moodustada ruumiline sõrestik; ristlõige on tavaliselt ruudu- või ristkülikukujuline, et tasakaalustada erinevatest suundadest tulevaid mehaanilisi koormusi. Isolatsioonisüsteem kasutab isolaatori stringe, -mis on konfigureeritud konkreetse pingetaseme ja vooluahelate arvu jaoks sobivas tüübis ja koguses,-et vooluahelate vahel ning ahelate ja torni korpuse vahel oleks ohutu elektriline vahemaa. Elektrisüsteem hõlmab juhtme konfiguratsiooni, kasutades elektromagnetilise keskkonna optimeerimiseks tavaliselt vertikaalset või trummel{11}}tüüpi paigutust.
Edukas rakendamine sõltub elektromagnetilise ühilduvuse disainist ja mehaanilise koormuse jaotuse täpsest arvutamisest. Kui ühes tornis töötab mitu vooluahelat, tekib elektri- ja magnetväljade superpositsioon ja häired. Järelikult kasutatakse tornpea projekteerimisetapis simulatsiooni ja arvutusi, et määrata juhtide optimaalne faasijada paigutus. see minimeerib võimsus-sagedusliku elektromagnetvälja intensiivsust, vähendades samal ajal koroonakadu ja kuuldavat müra. Asümmeetriline jää kogunemine või sünkroniseerimata jää eraldumine vooluahela juhtmete vahel võib tekitada tornis keerulisi väändemomente ja tasakaalustamata pingeid, mistõttu on vaja konstruktsiooni, mis suudab taluda erinevate koormustingimuste koosmõju.
